Jätkan ülevaadet 16.
augustist, kui kell on 14.30 kandis.
Viimane, mida
enne ärasõitu Skaftafelli rahvuspargist veel pildistan, on lõunarannikulõigu
makett: eesservas ookean ja lugematute vooluveekogudega läbi lõigatud
Skeiðarársandur, taga liustikud: vasakul Mýrdalsjökull, paremal Vatnajökull oma
rohkete keeltega. Skaftafellsjökull peaks olema kahe kõige suurema keele vahele
jäävast kolmest väiksemast keelest keskmine. Hästi on näha, kui kitsaks muutub
peagi maismaariba ookeani ja liustike vahel.
Aga nendest
viimastest piltidest peale juhtub midagi mu suure aparaadiga, nii et kõik sel
päeval hiljem tehtud fotod osutuvad ebaõnnestunuks, seepärast pean paarist
järgmisest peatuskohast kasutama reisikaaslase Mari Teinemaa fotosid või siis
hoopis oma 2007. aastal samades kohtades tehtud pilte.
Bussiaknast
tehtud pildiäbarikud on täna kõik pärit minu väikesest ixus’est ja neid panen
siia mõne ka, olgu nad siis pealegi üsna kehvakesed.
Näiteks 14.50
paiku sõidame mööda ookeanis rannikuga rööbiti kulgevast pikast maaribast. See
peaks olema Ingólfshöfði, koht, kus Ingólfur Arnarson teist korda
Islandile tulles ”Maa asustamise raamatu” kohaselt maale jõudis. Maanina kõrgus
ulatub 76 meetrini üle merepinna.
Vasakul kõrgub Öræfajökulli
liustik, mille paikneb Islandi kõrgeim tipp (2110 m ümp) Hvannadalshnúkur,
mille vallutas esimesena norralane Hans Frisak, saatjaks kohalik mees Jón
Árnasoniga.
Maariba ookeani
ja liustike vahel on tõepoolest väga kitsas ja ringtee pidevas ohus. Kõige
kriitilisem koht on seal, kuhu nüüd kiirustame – liustikujärve Jökulsárlóni
juures (see ja järgmised kolm fotot on aastast 2007): järve lahutab
ookeanist veel vaid pooleteist kilomeetri laiune maakitsus. Sild on Ivi
kinnitusel ehitatud 1967. aastal.
Jökulsárlón
(ligikaudne hääldus jökulsaurloun; tõlkes liustikujõe laguun) on
kindlasti üks kõige tuntumaid Islandi turismiatraktsioone. Järv paikneb
Vatnajökulli rahvuspargis, Breiðamerkurjökulli liustiku otsa juures ja
on tekkinud tolle liustiku sulamisel. Liustiku taandudes järv aina kasvab ja
muutub sügavamaks; Vikipeedia annab pindalaks 18 km2 ja suurimaks
sügavuseks 248 m; tänavuse giidineiu väitel on need arvud juba vastavalt 25 ja
270. Vikipeedia lisab, et alates 1970. aastatest on järv kasvanud neli korda.
Veekogu teeb
põnevaks see, et ta on täis liustiku küljest lahti murdunud igat mõõtu ja
eri kujuga jääpanku, osa on valged, osa sinised – valgusemäng sõltub
näiteks jää õhusisaldusest –, osa aga ka lava- või tuhamustad. Mingi hulk
jääpanku jõuab ka ookeani.
Jälle veidi
Vikipeedia-tarkusi pluss mujaltki nopitut. Kui esimesed asunikud Islandile
jõudsid, oli Breiðamerkurjökulli serv praegusest 20 km põhja pool. Väikesel
jääajal aastail 1600–1900 kasvas liustik palju suuremaks ja teda lahutas
ookeanist vaid kilomeeter. Kui temperatuur hakkas 20. sajandil tõusma, algas
liustiku kiire taandumine. Järv hakkas tasapisi moodustuma 1930. aastatel;
liustik oli toona ookeanist vaid paarisaja meetri kaugusel.
Kui Vikipeedia
väidab, et järv külmub talvel kinni, siis giid kinnitab, et enam mitte: tõusuga
tungib ookeanivesi järve ja see on nüüd nii soolane, et jääd ei teki. Küll oli
sissevool 2002. aastal kinni pandud, nii et jää sai taas tekkida ja sellel
filmiti Bondi-filmi Die Another Day episoode. Eesti keeles on selle
filmi pealkiri vist ”Surra veel üks päev”; ei hakka salgama, et ma ei tea Bondi
filmidest suurt muud midagi, kui vaid mõnda laulu – ilmselt pole ma neist
ühtegi otsast lõpuni vaadata viitsinud.
Aga see polnud
esimene Bondi-film, mille mõni jupp Jökulsarlonil üles võeti: esimene, A
View to a Kill (“Surma palge ees”), tuli linale juba 1985. Ja just
sellest filmist sai alguse ka uus uhke äri: Guðbrandur Jóhannesson hakkas
järvel korraldama paadisõite. Tema äriühingu paadi sõidutasid 1987. aasta
suvel järvel juba umbes 5000 rändurit. Aasta hiljem toodi Jökulsarlonile esimene
amfiibauto, ...
... nüüd on neid
juba vähemalt neli ja Vikipeedia andmeil on viimastel aastatel teenindatud
60 000–70 000 turisti, koguarv läheneb miljonile.
Ikka nii, et
autotäis kobib kuival maal kasti istuma, siis veereb sõiduk ligadi-logadi vette
ning seal võib turist juba püsti tõusta...
... ja täiel
rinnal vaatepilti nautida ja üles võtta (eelmine, see ja järgmine pilt on
Mari Teinemaa tehtud; huvitaval kombel on tema objektiivi ette jäänud just sama
pardanumbriga auto, mis mul seitse aastat tagasi).
Ja ikka reisib
teiega kaasa mõni kena neiu (vahel vist ka kena noormees), kes selgitusi
jagab ja naeratab. Seekordse giidi nime magan maha – kui ta seda üldse ütles.
Igatahes on ta islandlanna. Keegi reisikaaslastest küsib, kas tal on ka
lühikesi pükse. Tüdruk vastab rõõmsalt, et ei ole, küll aga on kodus üks
T-särk!
Meiega juhtub
seekord nii, et jõuame küll õigel ajal kohale, aga peame siiski vabanevat autot
ootama. Meid on ühe auto jaoks natuke liiga palju ja neli vabatahtlikku
pannakse eelmisele autole. Selle põhiseltskond on hiinlased (Hiina on
väidetavasti aina rohkem Islandile jõudev uus reisimaa), kellega läheb
korraldajatel vaata et kähmluseks: neid tahab autole pugeda rohkem, kui on
pileteid ostetud, aga pilet maksab päris palju ... Ja oma neljalt kaaslaselt
kuuleme pärast, et nendegi suhtes olid idamaised reisijad käitunud pehmelt
öeldes ebaviisakalt (see ja järgmised Jökulsárlóni fotod jälle 2007. aastast).
Rituaali juurde
käib see, et amfiibile järgneb kummi-
mootorpaadis poiss. Võimalik, et tal
on ka mingi vetelpäästja kohustus, ...
... aga mingil
hetkel sõidab ta amfiibauto juurde ja annab giidile kauni läbipaistva jääkamaka.
Giid saab siis seletada, et tegemist on väga vana imepuhta jääga.
Tänavu piirdus
meie tutvus kohaliku tahke veega lihtsalt sellega, et saame tükikest katsuda
või soovi korral suhugi pista, aga 2007. aastal oli Arne kaasa võtnud pudeli
viskit, hispaanlannast (!) giidineiu Patricia toksis selle kirvekesega
tükkideks ja Arne valas viskit. Minu Näoraamatu kaanefoto pärineb just
selle rüüpe ajast.
Natuke ka Jökulsárlóni
elustikust. Mõnel meist õnnestub näha hülgeid. Need käivat laguunis õige
sageli, sest see olevat üsna kalarohke. Esmajoones pidid siia sattuma heeringad
ja moivad. Minu juhtun nägema kopsakat ja halbade elukommetega lindu: suuränni,
kelle tavakäitumine on teistelt lindudelt saak ära hiivata või halvemal juhul
koguni neist endist toituda.
Ja olgu lisatud
ka see, et pole sugugi selge, kui kauaks see atraktsioon kestma jääb: pole
välistatud, et ühel päeval kasvab järv ookeanini ja moodustab lihtsalt fjordi.
Mis saab siis sillast ja ringteest, võib igaüks ise arvata. Igatahes püütakse
silda igal moel kaitsta. Vast on huvitav teada sedagi, et Jökulsárlón on eravaldus,
mida filmitegijatele ja turismikorraldajatele üüritakse.
17.05 läheme
sõitu; öömajakohani on
veel pikk tee. Ivil on meile uudis: Grimsvötnil oli maavärin magnituudiga
kolm. See on meie jaoks esimene teade Vatnajökulli all alanud järjekordsest
vulkaanilisest aktiivsusest, mida kajastavad ka Eesti lehed.
See kant siin oli
veel vähem kui sada aastat tagasi äärmiselt üksildane ja eraldatud. Alles 1930.
aastatel sai siit lääne poole esimest korda sõita ka autoga. Kuni selle ajani
pääses kaugemale vaid hobustega, sest teisiti polnud võimalik liustikujõgesid
ületada. 20. sajandi teise kümnendi lõpus hakkas paar korda aastas Ingólfshöfði
neemel käima kaubalaev, enne seda tuli tarbekaupade järele ratsutada kas kaugele
läände Eyrarbakkisse või itta Djúpivogurisse. Neile retkedele võis kuluda
nädalaid ja enamasti liiguti karavanides, mis läksid teele kas kevadel viljaga
või sügisel tapetud loomade lihaga. Oluline oli muidugi ka see, et hobuste
jaoks oleks teeservas piisavalt heina. Tagasi tulles veeti koju tarbekaupa ja
toiduaineid, mida ise ei saanud toota. Enne II maailmasõda hakkas tasapisi
toimima ka lennuühendus.
Sellest ajast
peale, kui riigi võimekus oli piisavalt suur, et sildu ehitada, on ikka
juhtunud sedagi, et mõni sild on jäänud täiesti kuivale, kuna jõgi on pärast
ülekäigutee valmimist valinud uue sängi; samal põhjusel on enamik sildu märksa
pikemad, kui pealiskaudsel vaatlusel vajalik tundub.
Mýrari tasandikul ulatuvad
mägedelt alla kolm Vatnajökulli
keelt: Skálafellsjökull, Heinabergsjökull ja Fláajökull. Esimesel neist käisime
2007. aastal väikesel liustikuretkel: Höfnist väikeste bussikestega
serpentiini mööda mäkke.
Sõit ise oli
vägagi elamuslik, eriti laskumine, ...
... üleval oli
aga selline udu, et mootorsaanidel võisid soovijad küll poseerida, aga
sõidul või ringikäigul oleks puudunud vähimgi mõte ja küllap olnuks ka see
lihtsalt liiga ohtlik.
Talupidamine sel
tasandikul on vete tõttu olnud paras peavalu ja enamasti on inimesed siiski
alla jäänud ja talu maha jätnud. Läbi tasandiku voolab mitu jõge, mis kõik said
silla peale alles pärast II maailmsõda. Neist jõgedest vist kõige suurem on Hornafjarðarfljót,
millest sõidame üle kell 17.50. 1961. aastal ehitatud sild on
pikk, aga väga kitsas, nii et peame veidi ootama, et vastu tulevale
sõiduautole teed anda.
Teisel pool
fjordi, Hornafjörðurit, pöörab rannik ja sellega rööbiti kulgev tee
järsult paremale, nii et vasakult saab näha liustikke, millest äsja
paremalt poolt mööda sõitsime.
Oleme jõudnud järgmisel
kaardilehele, allikas ikka http://www.nat.is/.
Pean tegema
järjekordse põike aastasse 2007: kohe sõidame mööda Höfnist, kuhu meil
täna pole aega sisse pöörata, aga kus tolle reisi ajal olime öömajal.
Höfn (tõlkes sadam)
või täisnimega Höfn í Hornafirði on nimele vastavalt tõepoolest paari tuhande
elanikuga (kala)sadama-
linnake. Nagu juba korduvalt öeldud, on Islandi
lõunarannikul sadamaid vähe ja seda ikka eelkõige keeruliste olude tõttu. Ka
Höfni sadamaga tuleb tublisti vaeva näha, sest hoovused tikuvad
sissesõidukanalit liivaga ummistama ja alatihti on vaja teha süvendustöid.
Peale kalade püütakse siin piikonnas ka rohkesti homaare ja linnakese tähtsaim
tähtpäev ongi iga-aastane Humarhátíð ehk homaarifestival; mõnedel
hinnangutel esmajoones küll lihtsalt suur joomapidu.
Küllap üks
silmapaistvamaid ehitisi on linnas 1966. aastal pühitsetud kirik, Hafnarkirkja.
Rannikult leidsin
vaateplatvormi, kust avaneb kena panoraam-
vaade liustikele.
18.07 sukeldume 1312
meetri pikkusesse tunnelisse nimega Almannaskarðsgöng. Siseneme 39
meetri kõrguselt üle merepinna, tõuseme teel kaldega 4,6% ja väljume 82 meetri
kõrgusele. Kuni 2005. aastani, kui tunnel valmis, oli see üks Ringtee raskemaid
ja tihti suletud kohti: tee viis üle 153 meetri kõrguse Almannaskarði kuru ja
lõunapoolne tõus sellele oli lausa 16-protsendiline. Aasta ringi ohustasid
sõitjaid kaljurahnude varingud, talviti aga jää ja libedus.
Vähemalt 2007.
aastal oli võimalik põhja poolt tulles sõita kurule rajatud vaatekohta;
meie käigu ajal oli ilm paraku udune ja vaade seetõttu mitte kuigi uhke – aga
just üheks uhkeimaks Ida-Islandi vaateks seda peetakse. Lõunaküljest on tõus
kurule suletud.
Vaade küljeaknast
veidi pärast tunnelit: sellest mäeahelikust tunnel meid läbi aitaski.
Oleme jõudnud Lóni piirkonda,
paremat kätt laiub Lóni laht, kus on hulgaliselt laululuiki. Lón tähendab
laguuni ja siin ongi ridamisi kitsaste maaribadega ookeanist eraldatud
veealasid, nagu oli ka Öræfi ja Jökulsárlóni ning Mýrari ja Höfni vahel.
Lõunapoolsem laguun kannab nime Papafjörður; selles on saar nimega Papós, mis oli kunagi oluline kauplemiskoht. Kui ma
asjast õigesti aru saan, siis on need nimed pärit ajast, kui siin elasid Iiri
mungad.
Paar vaadet Lóni
piirkonnast veel: üks ikka uhkem kui teine.
See foto on
tehtud veidi enne järjekordse liustikujõe, Jökulsá í Lóni ületust. Jõgi voolab läbi laia uhtemaa, mis kannab
samuti nime Lón. Kui
hoolega uurida kõige vasakpoolsemat mäge, siis saab ehk aru, miks teda
kutsutakse ka Batmani mäeks.
Laguuni piirav
maariba ehk Fjörur lõpeb teravanurksel, kõrge kaljuga Hvalnesi neemel,
...
... mille seisab
erkoranž Hvalnesviti tuletorn. Seekord kiirustame tast mööda, aga 2007.
aastal tegime väikese peatuse.
Tuletorni juurest
avanes tore vaade musta värvi Fjöruri maaribale, mis piirab Lónsfjörðuri
laguuni (kolm viimast fotot on siis jälle 2007. aastast).
Panen siia nüüd viimase
kaardi uuesti, et oleks selgem, milline „fjordislaalom“ peagi pärast
Hvalnesi käima hakkab: tee kulgeb sageli päris ranna äärest, ehkki ronib kohati
ka üsna kõrgele karniisile ja teeb usinasti rannajoone kõik pöörded kaasa. Nii
et mõneski kohas võid vaadata fjordi suudme juures teisele kaldale – oh, see on
ju nii lähedal! Aga maanteed mööda tuleb aina sõita ja sõita, enne kui sinna
kohale jõuda. Nii kestab kuni kaardi ülaserva viimase kollase mummuni ehk
Fáskruðsfjörðurini samanimelise lahe tipus. Sealt viib meie öömajalinnakese
Reyðarfjörðuri juurde – ikka jälle samanimelise fjordi tagumises sopis –
otsetee läbi tunneli. Paraku jääb nii tunnel kui ka linnake selle kaardi serva
taha, vaid Reyðarfjörðuri suue on natuke näha.
Natuke on mul
sellest sõidust märkmeid, nende põhjal püüan siia midagi kirjutada. Ning otsin
välja läbibussiakna piltidest sellised, mida vähegi kannatab vaadata. Esimesed
kaks peaksid olema viimaselt otse põhja suunduvalt lõigult enne fjorde.
Enamasti on ranna ääres mustad liivad. Sellel maal siin on keegi vist ATV-d
proovinud.
Aga kohati saab
näha väga uhkeid rannakaljusid – ja bussist vasakul tõuseb sein ikka
edasi. Siin-seal on rannas rohkesti ajupuitu.
Leian suure
üllatusega, et peaaegu täpselt samas kohas, kus seekord bussiaknapildi
tegin, olime meil 2007. aastal põgus pildistuspeatus! Siis oli meri
märksa rahulikum ja kaldaservas hulpis tihe linnukogum, ...
... arvan, et
hahad.
Kui sõidame ümber
esimese fjordi, Álftafjörðuri, üritan pildistada seda ookeanist eraldavat
maariba, aga ei õnnestu. Nii see fjord kui ka järgmine, Hamarsfjörður, ongi
maaribade ja saarekestega nii suletud, et läbi ei pääse vist isegi väikesed
laevukesed. Nende kahe fjordi vahel on Polaarrebase neem ehk Melrakkanes.
Polaarrebane oli ainus imetaja, kes Islandil enne inimese tulekut elas.
Päris surmkindel
ma pole, aga sel fotol peaks olema vaade üle Hamarsfjörðuri.
Saarekee tuntuim
lüli on Papey (tagataustal Hamarsfjord ja Berufjord, foto:
www.djupivogur.is). Kahe ruutkilomeetri suurune saar, mille kõrgeim tipp
kerkib üle merepinna 58 meetrit, on põneva ja pika ajalooga: asustatud oli ta
vähemalt sellest peale, kui põhjamaalased Islandile jõudsid. Aga Maa asutamise
raamat ehk Landnámabók nimetab seda üheks kahest kohast, kus enne olid
elanud mungad. Nimelt kirjeldatakse seal, et kui Ingólfr Arnarson ja tema
kaaslased elasid talvel Álftafjörðuri ääres Geithellaris, olid naised kevadel
roninud ühe mäe otsa ja näinud saarelt kerkivat suitsu. Hiljem olevat saarelt
leitud esemeid, mis viitasid munkade, islandi keeles papar; kohalolu.
Sellest siis ka saare nimi. Ka mõnel saare osal on munkadega seotud nimed.
Arheoloogilised uuringud, mida saarel tehti eriti innukalt aastail 1970–1980 –
mõnda uuringut juhtis muide lausa riigi president, endine rahvusmuuseumi
direktor, arheoloog Kristján Eldjárn – paraku mingeid kinnitusi nendele
juttudele ei leidnud. Pärast 1966. aastat elavad saarel küll veel ainult
merelinnud, eriti palju on lunne. Aga seal on endiselt alles tuletorn, elumaja,
kirik ja automaatilmajaam.
19.10 paiku
sõidame üle tuntud lõhejõe Hamarsá, veel kümmekond minutit hiljem pöörame
paremale ja sõidame väikesele puhke- ja kempsupausile Djúpivogurisse (see
ja järgmine on Mari Teinemaa fotod). Berufjörðurisse pääsevad erinevalt
kahest eelmisest fjordist laevukesed ligi ja just selle fjordi ookeanipoolses
otsas väike sadamaküla ja iidne kauplemiskoht Djúpivogur asubki.
Djúpivoguri
kuulsaim maja on Langabúð (Pikkpood), mille vanem osa pärineb
aastast 1790, praegusel kujul valmis ehitis 1850. Kaubeldud olevat samal kohal
aga juba ka 16. sajandi lõpul, kui siin tegutsesid saksa kaupmehed. Tänapäeval
on majas kohvik ja kohalik muuseum.
Vikipeediast
leian huvitava fakti ühest sõna otseses mõttes värvikast mehest, kes töötas
siin taanlaste kaubakeskuses 19. sajandi alguses. Ameerika Neitsisaartelt,
Saint Croix’lt pärit, teadmata perekonnanimega Hans Jonatan (1784–1827)
olnud nimelt väga tumeda nahaga ja kräsus süsimustade juustega: tema isa olnud
eurooplane, ema aga mustanahaline. Jõudis olla Norra kartograafi Hans Frisaki
teejuht, 1820. aastal abiellus Hálsist pärit neiu Katrín Antoníusdóttiriga,
kellega sai kolm last. Hansu järeltulijaid olevat ligi viissada ja nende seas
üks vägagi (kuri)kuulus mees – Davíð Oddsson (sünd. 1948), kes oli
aastail 1991–2004 Islandi peaminister, hiljem välisminister, Reykjavíki
linnapea ning 2000. aastate alguses Islandi keskpanga juht. 2009. aasta
rahanduskrahhi ajal tuli sellest ametist lahkuda, aga mees sai kohe avalikkuse
protestidest hoolimata riigi ühe suurima ajalehe Morgunblaðið
peatoimetajaks.
Aga jälle on mul
sellest külast ka 2007. aasta reisil tehtud pilte, üks lausa selline, et oleks võttenurk
natukenegi teine, võiks mängida Mari tehtud fotoga paaris „Leia kümme
erinevust“-mängu.
Ühele fotole on
jäänud ka Langabúð, üle lahesopi pildistatuna. Toona oli juuli ja
lupiinid veel õitsesid.
Ja see siin on
tore mälestus „teisest Eestist“, nagu me ise naljaga pooleks oma
„fraktsiooni“ kutsusime. Nimelt olid meie lõunasöögid toona korraldatud nii, et
osa seltskonda, meie keeli „esimene Eesti“, viidi kuhugi restorani sööma,
ülejäänutele, kes tundsid, et neile käivad hinnad üle jõu ja olid seetõttu
kiiresti valmistatavaid putrusid ja suppe kaasa võtnud, tõi giid Arne (fotol
paremalt teine) sealtsamast restoranist termosetäie kuuma vett…
Kuna
restoranilõunaga läks alati kauem aega kui sellise improviseerituga, saime meie
lisaaega ringi kolada. Seetõttu on mul ka Djúpivogurist, minu meelest väga
toredast külast, terve ports fotosid.
Sain muu hulgas
fotole kaks väga olulist ehitist: kiriku ja …
… kohaliku Vínbúð’i
ehk viinapoe. Nagu põhjamaades üldiselt kombeks, on alkoholimüük ka
Islandil riikliku monopoli käes. Islandil on see ÁTVR, tavakõnepruugis ríkið
(riik). Ja Vínbúð’id on selle monopoli poed, mida väikestes kohtades on
õige vähe – kokku üle riigi vaid neli tosinat – ja mis on väga lühikest aega
avatud. Toona ei pannud ma neid aegu kirja, aga internetist leiab teadagi
kõike. Niisiis septembrist maini saab Djúpivoguris poest kange õlle või napsi
osta nädalapäevadel kell 17–18 ja reedel 14–18, juunist augustini vastavalt
16–18 ja 13–18. Ning laupäeval ja pühapäeval on pood mõistagi kinni.
Praktikas saab
pudeli kätte ka baarist või restoranist, aga seal on see veel palju kallim kui
poes. Hinna tingib kõrge käibemaks, mis sõltub joogi kangusest.
Nüüd siis jälle
tänasesse päeva tagasi. 19.40 hakkame edasi sõitma, et nüüd juba ühe
hooga Reyðarfjörðurisse öömajale jõuda. Väljasõidul hakkab silma väga kena,
peaaegu korrapärase püramiidi moodi mägi: 1069 meetri kõrgune Búlandstindur.
Djúpivoguri veeb nimetab seda lausa Islandi üheks kõige kaunimaks mäeks.
Siinsed kaljud on valdavalt basaldist ja saanud oma kuju jääaegsete liustike
höövlitöö tulemusel. Ivi teab öelda, et sel mäel olla ristiusu vastuvõtu
aegadel aastal 1000 hulk vanu paganlike jumalakujusid ära visatud. Pilti mul
temast teha ei õnnestu, seepärast võtan foto juba viidatud veebilehelt www.djupivogur.is, esiplaanil on ka toreda
Djúpivoguri ja Búlandsnesi poolsaare kirderanna üldvaade. Poolsaare rannajoon
olevat ennevanasti olnud veel palju sakilisem kui praegu, aga jõed on paljud
lahesopid setetega täitnud ja mõnegi vana lautrikoha kasutuskõlbmatuks muutnud.
Berufjörðuris on
näha kalasumpasid. Osa teed ümber fjordiotsa on pinnasekattega: idafjordides on
mõni lõik Ringteest veel asfalteerimata.
19.55 olen fjordi teiselt kaldalt teinud
sellise foto. 20.10 oleme fjordi otsas kohakuti Djúpivoguriga ja jõuame „ümber
nurga“; kaks järgmist soppi on väiksemad.
Esimest ei
kutsutagi fjordiks, vaid laheks – Breiðdalsvík – ja tee ei lähe siin
päris ümber lahe otsa, vaid üle silla.
Teise, Stöðvarfjörðuri ääres (foto aastast 2007), viitab Ivi fjordiga sama nime kandvas asulas kohaliku proua Petra Sveinsdóttiri mägedest kokku kantud kivikollektsiooni, mida huvilised saavad ka vaatamas käia.
Ja siis on käes
tänane viimane fjord, taas üsna pikk Fáskruðsfjörður. Selle vastas on
meres kaks saart: madal Andey ja 160 meetri kõrgune basalt- ja magmatiitmürakas
Skrúður (fotol). Skrúðuri kaljudes on 125 meetri pikkune koobas.
Saar paistab silma ka väga rohke linnustikuga: seal pesitsevat lausa 18 liiki.
Eriti palju on lunne, aga ka tirke, alke, krüüsleid, suulasid jt. Kuni 1995.
aastani, kui saar kuulutati kaitsealaks, peeti mõnedele liikidele jahti ja
koguti nende mune. Rahvajuttude andmeil elab saarel ka troll, kes on talumeeste
lambaid varastanud, ühe preestritütre oma teenijannaks võlunud, aga positiivse
teona ka meremehi uppumissurmast päästnud.
Fáskruðsfjörðuris
olevat kohaviidad siiani
rööbiti islandi ja prantsuse keeles, sest üleeelmise sajandivahetuse aegu
peatus siin rohkesti Prantsuse meremehi, nii et vahel öeldavat, et siinsed
elanikud ongi nende ja mereröövlite järeltulijad. Ning Prantsusmaa rahvuspühal
14, juulil heisatakse Fáskrúðsfjörðuris Prantsusmaa lipud.
Prantslased
käisid siinsetel karmidel vetel selleks, et püüda turska, mis oli katoliiklikes
maades eriti paastuaegadel väga oluline toit. Eks kauge maa poegi saanud siin
ka rohkesti hukka ja muidugi vajasid nad mitmesugust abi, seal hulgas nii
diplomaatilist kui ka meditsiinilist. Seepärast avati neile nii
Fáskrúðsfjörðuris kui ka Reykjavíkis haiglad, samast perioodist on pärit
Prantsuse konsuli maja Höfði, mida käisime Reykjavíkis vaatamas.
Ilm on läinud
kehvemaks, sajab aina
kõvemini ja õhusooja on vaid 10 kraadi. Nagu enne juba mainisin, pole ümber
selle fjordi vaja ringi teha: fjordi lõpus suundume otseteele, mis sukeldub
lõpuks ligi kuue kilomeetri pikkusesse tunnelisse. 21.10 oleme Reyðarfjörðuris
Tærgeseni hotelli juures. Tubade jagamiseni tuleb bussi veel pikalt oodata;
pärast selgub ajakulu põhjus: Ivi kauples kõigile välja dušiga toa. Ei jää
kahtlust, et tegemist on perefirmaga: võtmeid jagavad vihma käes kaks noort
neiukest ja väga tõsine ja asjalik umbes 10-aastane prillidega noormees.
21.45 oleme
toas ja see ületab kõik ootused, sest väljast on magamismajad, noh, lihtsalt ilmetud kastid. Toss on üsna
väljas, nii et õhtune kohmerdamine võtab liiga kaua aega. Aga 23.30 on 16.
augustil joon all ja valgus kustutatud. Oli võimas päev!
No comments:
Post a Comment