Islandile tahan ma ikka, VIII: Lutsukivirand ja nõlvamatk

Uni ööl vastu 16. augustit Drangshlíði külalistemajas on rahuldav: paar korda küll ärkan, aga seda juhtub ka oma, ”sissemagatud” voodis. Tuul teeb väljas üsna ähvardavaid, lausa ulguvaid hääli ja mingil hetkel lööb akna suure prahmakaga lahti, vastu majaseina. Kinni panna on teda päris raske: tuuletakistus on sedavõrd suur. Kõige selle kõrvale näen üpris ebameeldivat, aga sugugi mitte ebareaalset unenägu: töölt on vaja keegi lahti lasta ja kolleegid otsustavad, et kõige vähem on vaja mind...

Äratuskell mängib 5.55: et oleks aega enne väljasõitu veel veidi ringi kiigata.

Kui 6.40 väljume ja maja kaitsva varjus tagant välja astume, on tuul tõesti selline, et tahab pikali lükata.

Klõpsin rea pilte, esmajoones tõestuseks, et muidu on ilm üsna rõõmsat nägu. Et poleks vaja eelmisest postitusest järele vaadata, panen ka siia kirja, et eelmisel pildil kaugusest paistev mäejurakas on Pétursey, selle pildi keskmes on Drangurinn.

Pilguheit ka külalistemaja naabermaja-

pidamisele.

Aga siis peamajja sööma; toiduvalik pole laita.

Hommikueine järel veel mõned fotod, et toetada mälupilti selle hommiku taevakarjamaadest. Lääne poolt hakkab tasapisi pilve kiskuma, ...

... idakaares on esialgu klaarim.

7.25 paiku hakkab silma, et silmapiirilt tõuseb tolmupilvi. Paar tundi hiljem sattume ise nende keskele.

Kuna eile buss peamajast edasi sõita ei tahtnud, tassime kell 8 oma pagasi selle juurde. Kohvriratastest pole siinsel killustikuteel eriti abi: võiksid vaid kivikesi vahele koguda. Aga buss sõidab tulles lõpuks just meie majani, et seal ümber pöörata...

8.15 oleme jälle Hringveguril ehk maanteel nr.1. Tuul tõesti võimas, isegi buss kõigub. Ja mootorratturid sõidavad, jalad kahel pool turvatoeks. Kui möödume päris tublisti teest eemal asuvast Skógafossist, lendab selle vesi teeni.

Vast ei ole väga suur patt, kui näppan siia Nordic Adventure Travel’i turismiveebist http://www.nat.is/ mõne kaardi, mis teevad teekonna kirjelduse märksa selgemaks. Alustuseks siis lõik Skógari kandist kuni Skeiðarársanduri lääneservani.

Olen täna valvas ja saan udusele läbiaknapildile eile jutuks olnud Skógari lennuraja.

Jõgi sel fotol võiks olla eelmises postituses samuti mainitud Jökulsá á Sólheimasandi, aga võib olla ka mõni teine, sest neid on siin rohkesti. Sõidame ju Mýrdalsjökulli, suuruselt neljanda Islandi liustiku all ja sellest lähtub suur hulk vooluvett.

Sellelegi kohanimele võib anda tõlke: peeglioruliustik. Giid Ivi ütleb jääkilbi pindalaks 590 km², Vikipeedias on kirjas, et 1980. aastal oli see 595 – täitsa reaalne, et mõni ruutkilomeeter on selle ajaga ära sulanud. Jääkilbi paksus olevat kohati kilomeeter, kõrgeim tipp ulatub 1493 m ümp (Vikipeedia).

Liustiku alla elab oma rahutut elu üks Islandi kurikuulsamaid vulkaane Katla (Ivi meenutab, et sama nime kannab Lindgreni “Vendade Lõvisüdamete” lohe; kirjaniku inspiratsiooniallikat pole raske ära arvata). Katla kaldeera läbimõõt on 10 km, vulkaan tavatseb pursata iga 40–80 aasta tagant. Kokku on 930. aastast alates dokumenteeritud 18 purset. Et viimati purskas Katla 1918. aastal, on põhjust vulkaanil silm valvsalt peal hoida. Eriti tähelepanelikud ollakse muidugi pärast naabervulkaani Eyjafjallajökulli 2010. aasta aprillipurset. Sama vulkaanisüsteemi osa on 936. aastal pursanud 30 km pikk lõhevulkaan Eldgjá.

Enne ringtee ehitust pidasid inimesed õigemaks selle tasandiku ületust võimaluse korral vältida nii siin sageli ette tulnud kõike hävitavate jökulhlaup’ide ehk liustikuuputuste tõttu kui ka sellepärast, et tuli ületada sügavaid ohtlikke jõgesid. Aga eks ringteegi ole ohustatud – ja on ka kannatada saanud. Eriti ränk uputus oli siin Katla viimase purske aegu. Õieti oli tegemist jaavakeelse sõnaga lahar’iks kutsutava viskoosse ja paksu mudavooluga, mis pikendas rannajoont lausa viie kilomeetri võrra.

Vikipeedia kinnitab, et Mýrdalsjökull on ülimalt märg paik, mis saavat aastas 10 meetrit sademeid. On see võimalik?!

Veerandtunnise sõidu järel hakkab paremalt üle lahe paistma meie tänane esimene vaatamisväärsus, …

... lähemale suumituna on Reynisdrangari nime kandvad kaljud sellised.

8.45 vuramegi juba viis kilomeetrit pikal otse lõunasse suunduval maanteejupil nr. 215. Paremat kätt jääb eile õhtul paksus udus vaadatud Ukseaugusaar ehk Dyrhólaey. Täna oleks vaade muidugi hoopis klaarim; iseasi, kas ka lunnid ikka sama taltsad oleks

Enne parklas peatumist hakkab silma, et mingi seltskond on siia lausa laagrisse jäänud.

Parklast ruttame kähku ookeani äärde, Reynishverfi rannale, sest vaadata on siin rohkesti. Paremal on kui peopesal Dyrhólaey, hästi on näha ka tuletorn. Randa murdvad lained on hoopis vägevamad, kui foto edasi suudab anda.

Vasakult paistab aga Reynisdrangar. Muidugi mõista on rahvajuttudes tegemist ikka jälle päikese kätte jäänud trollidega: kaks trolli on vedanud kolmemastilist purjekat randa, aga jäänud natuke hilja peale ja kivinenud, kui esimesed kiired neid puutusid. Sellest punktist, kust foto tehtud, pole tegelikult kõik vajalik nähtaval; ...

... täpsem pilt avaneb Vík í Mýrdali küla poolt, teiselt poolt Reynisfjalli mäge (foto: Mike Schiraldi /Wikimedia). Ja veel paremini on kõik näha õhufotodelt, mida ka internetis leidub, aga mida ma ei söanda siia kopeerima hakata (näit: www.icelandunlimited.is/tours/iceland-honeymoon-for-7-days/attachment/reynisdrangar/). Seal on tõesti selgelt eristatavad kaks väiksemat omaette kaljumürakat ja üks suurem, kolmetipuline.

Teadlastel on Reynisdrangari tekke kohta teadagi teistsugune, hoopis proosalisem selgitus kui lugu trollidest: Reynisfjalli mägi oli kunagi praegusest tublisti suurem, aga marutav Atlandi ookean ja tuuled on teda tublisti väiksemaks kulutanud, nii et alles on jäänud mõned ookeanist turritavad kõvemad tükid.

Põnevust jätkub ka jalge alla: kogu rand on kaetud mustade ideaali-

lähedaste lutsukividega.

Eks vägevad lained neid kivikesi siledaks lihvi, ...

… 340 meetri kõrguses järsunõlvalises Reynisfjalli mäes ...

… on vajalikku toormaterjali, basalti küllaga.

Muidugi pole neid sambaid valmis meisterdanud keegi muu kui ikka emake loodus: kui püüda kangesti targalt väljenduda, siis jahtuval laaval on energeetiliselt kõige soodsam sel moel tahkuda. Olen kirjutanud kunagi Eesti Loodusele loo ”Kes kardab Finn MacCooli” samasugustest sammastest koosnevast Giant’s Causewayst Põhja-Iiri Antrimi rannikul. Seal, 2004. aasta septembrinumbris, on selgitavad joonistused, kuidas see kõik juhtub.

Aga kirjutasin ma toona nii: Sammaste kujunemisega ligikaudu sarnast pilti on meist igaüks näinud: ka muda praguneb kuivades nii. Aga erinevus on selles, et kui muda lõheneb vaid pinnalt, siis kokkutõmbuvas kõvas basaldis kanduvad lõhed küllaltki sügavale. Niiviisi tekkisid üksteise kõrvale basaltpostid, mis ühtlase jahtumise korral peaksid olema regulaarsed, kuuetahulised. Nii ideaalne kõik siiski pole. Laavamass tõmbus kokku ka piki sammaste püsttelge. Niimoodi katkesid sambad muhk–lohk- või pall–sokkel-seoses juppideks.

Muide, just siin rannas on üles võetud stseene ameeriklaste ”Noah”-filmist Russell Crowe’ga peaosas.

Islandlastele on basaltsambad üks nende kodumaa sümboleid, mida ka näiteks arhitektid loomingus ikka ja jälle jäljendada püüavad. Meenutame kasvõi Hallgrimi kirikut pealinnas.

Hoopis iseasi, kui arukas on neil astmete-istmetena tunduvail moodustistel ronida või üldse kaljudele liiga lähedale tükkida. Igatahes on ...

... ranna teabetahvli alumises servas punase raamiga ümbritsetud ja kollase taustaga esile tõstetud viies keeles (NB! viies keel on poola!) manitsused, millest üks hoiatab just kaljudelt langevate rahnude eest, ...

... teist hoiatust aga süvendab samasse käepärast seatud päästerõngas: ookeanile ei maksa liiga külje alla tükkida, sest hoovused on karmid ja murdlained ettearvamatud.

Veel üks vaatamisväärsus on hallide kaljude rohelistel murumütsidel: siingi on lunnide pesitsuskoloonia. Tõsi, üsna kõrgel, nii et ilma binoklita neid kuigi hästi ei näe. See-eest on suurekstegeva toruga väga hea jälgiga, mismoodi nad oma lühikeste tiivakestega imekiiresti, lausa kärbse kombel vehkima peavad, et õhus püsida, ning kuidas nad suurte ujulestadega oranže jalgu naljakalt laiali ajavad, et õigesse kohta maanduda.

Loodusimed loodusimedeks, ses rannasopis on lihtsalt ka mõnus olla: tuul siia ei ulatu ja bussi termomeeter näitab lausa 15 kraadi sooja.

Lõpuks on pool tundi väldanud peatuse jooksul taskud lutsukive täis korjatud …

... ja aeg minna suuremate kivide vahelt jälle bussile. Taamal on aimatavad Mýrdalsjökulli jääkeeled, parkla taga kirendavad väikese Reyniri küla majad. Elumaju on vähe, küll on olemas kirikuke. Islandil pole haruldased ka perekirikud.

Järsul nõlval küla kohal võtavad hommikust kehakinnitust alpinistlambad.

9.20 läheme taas teele.

Mõni minut hiljem jälle läbi bussiakna klõpsatud piltidest peaksid paar näitama Reynisfjalli mäe idakülge, aga päris surmkindel ma selles pole.

Avastan guugeldades kellegi kunstiüliõpilase Melanie blogi, milles väidetakse, et mäel on raadio-

navigatsioonijaama varemed ja et II maailmasõja ajal olla liitlasväed ehitanud mäele viiva tee, Islandi arvatavasti kõige järsema.

Sellelgi nõlval märkan lambaid; fotol on nad vaid tillukesed täpikesed.

Pool kümme sõidame serpentiini mööda alla, läbi lahesopis asuvast Víkist.

Vík í Mýrdal on Islandi lõunapoolseim asula. Ehkki elanikke on linnakeses napilt 300, pole 70 km raadiuses Víkist suuremat asustatud punkti. Vík sai oluliseks 19. sajandi lõpul, kui siin avati kauplus, nii et ümbruskonna talumehed ei pidanud enam minema pikale kaubareisile näiteks Eyrarbakkisse.

Víkisse istutatud paplisalu.

Kunagi oli siin maad hoopis vähem, nii et mägede ja ookeani vahele mahtus vaid paar talu. 17. sajandil järjekordselt aktiviseerunud Katla purske järel tekkis rannamaad juurde – just sama moodi, nagu 1918. aasta purse tõi tubli täienduse Víkist veidi ida pool asuvale Hjörleifshöfði neemele, kuhu tekkis Kötlutangi ehk Katla maasäär, nagu eelmises postituses kirjutasin.

Kui Katla ühel päeval tõesti jälle purskaks, siis on võimalik, et tekkiv veemass uputaks Víki täielikult, kuivale jääks vaid künkal asuv kirik. Seepärast teavad kohalikud inimesed hästi, et Katla ootamatu purske korral tuleb rutata kiriku juurde.

Golfi hoovuse tuulepealsel küljel asuv Vík í Mýrdal on üksiti Islandi sajuseim linn: aastane vihmahulk olevat keskmiselt 2275 mm, kolm korda suurem kui Reykjavíkis ja viis korda suurem kui Akureyris.

Kui Vík jääb selja taha, pöörab ringtee rannikust tasapisi eemale. Mäed taanduvad põhja poole; nende ja ookeani vahel laiutab must liivik, Mýrdalssandur. Alatihti ületab tee jõgesid. Pakun, et see siin fotol võiks olla Múlakvísl, liiviku läänepiirijõgi, aga ega kindel ei ole.

Kus üks liivik algab ja teine lõpeb, pole ilmselt päris ühene. Igatahes leian ühes allikast, et Mýrdalssanduri pindala on umbes 400, teisest – et lausa 700 km². Kindel on aga see, et suurem jagu liiviku mustast liivast on pärit Katla pursetega kaasnenud jökulhlaup’idest. Näiteks 1918. aasta purske aegset veevoogu on hinnatud 200 000–300 000 kuupmeetrini sekundis! Pole siis ime, et see terve Kötlutangi neeme jao pinnast juurde kandis.

Keset liivikut kerkib mõnedel andmetel 222, teistel 231 meetri kõrgune palagoniitkalju Hjörleifshöfði, mis peaks olema nimetatud Ingólfur Arnarsoni kasuvenna Hjörleifur Hróðmarssoni järgi: Hjörleifur oli just siin maale tulnud. Ja just siin leidis ta ka otsa oma orjade käe läbi. Need põgenesid pärast veretööd üle mere Vestmanni saartele, aga Ingólfur sai nad sealt kätte ja edasine on ütlematagi selge. Väidetavasti on Hjörleifur mäele ka maetud.

Kindlasti oli mäe otsas mäega sama nime kandnud talu, mille peremees kolinud sellele kõrgele kohale just Katla purske eest. Kuni 1936. aastani tegutsenud talu olnud üsna heal järjel, kusjuures olulist lisasissetulekut toonud ka linnujaht ja linnumunade kogumine.

Et pinnast kinnistada, on ringtee äärde istutatud vareskaera.

Tugev tuul on jälle tagasi ja keerutab üles paraja tolmutormi, mille keskel sõidame 9.45 paiku.

Läbi karmide iilide rühivad motomatkajad.

Kella 10 paiku sõidame üle siinse suurima jõe Kúðafljóti, mis saanud nime ühe esmaasuniku laeva Kúði järgi. Paraku jääb see jõgi mul pildistamata, aga olgu vähemalt kirja pandud, et just seda loetakse Mýrdalssanduri idapiiriks.

Need praeguseks sambla alla kasvanud laavaväljad peaksid olema tekkinud ühe asustusjärgse aja kõige rängema vulkaanipurske, 1783.–1784. aasta Laki katastroofi aegu.

Tegelikult ei pursanud mitte kahe suure liustiku, Mýrdalsjökulli ja Vatnajökulli vahel asuv Laki ise, vaid kahel pool mäge avanes kokku üle 20 kilomeetri pikk lõhe, millest lõpuks moodustus rohkem kui saja kraatriga Lakagígari mäeahelik, Grímsvötni vulkaanisüsteemi osa.

Lakagigar (foto: Chmee2/Valtameri/Wikimedia)

Purse kestis kokku kaheksa kuud, mille jooksul voolanud lava hulka hinnatakse 14 kuupkilomeetrile. Eriti äge ja karm oli purse päris alguses, kuna kuum basaltne laava sattus kontakti külma pinnaseveega. Tulemöll sai nime Skaftáreldar, Skaftá tuled. Tohutust laavahulgast hoopis ohtlikumad olid purskel tekkinud ülimürgised gaasid, põhiliselt vesinikfluoriid ja vääveldioksiid. Hukka sai pool Islandi kariloomadest ja järgnenud nälg tappis veerandi elanikkonda. Toona Islandi üle valitsenud Taanimaale jõudis teade loodusõnnetusest küll sügiseks, aga toiduabilaev saabus alles kevadel. Taani kuningas oli koguni kaalunud islandlaste ümberasustamist Jüütimaale, ent sellest siiski loobuti.

Aga purske mõju oli lausa üleilmne, kuna tõi kaasa globaalse kliimamuutuse. Euroopa maid kattis mürgine sudu, järgnes ikaldus, Indias algas põud. Ohvrite koguarvu hinnatakse kuue miljoni inimeseni; ükski teine looduskatastroof pole sellist hukkunute hulka põhjustanud. Ilmselt pole liialdatud ka väide, et Euroopas tekkinud kaos aitas kiirendada peatset Prantsuse revolutsiooni.

Veidi enne Kirkjubæjarklausturit on ridamisi uhkeid vaateid.

Siin paistab taustal juba Euroopa suurim liustik Vatnajökull.

Kaksikkose Systrafossi ehk Õdede kose pildistamiseks teen mitu katset, parima kehvakestest panen siia.

Väike, natuke üle saja elanikuga Kirkjubæjarklaustur jääb teelt veidi kõrvale, aga on bussiaknast vasakul näha. See on jälle üks neid kohti, mis 2007. aasta reisist on kuidagi eriti toredana meelde jäänud. Sestap panen siia paar toonast pilti, ehkki me seekord külasse sisse ei sõida.

Koha nimi on jälle otsetõlgitav: mis muud kui kirikukülaklooster. Kohalikud ütlevat küla nime enamasti lühemalt, lihtsalt Klaustur ehk Klooster. Ja klooster on siin tõesti olnud. Arvatakse, et iiri mungad võisid siin olla juba enne ”päris islandlaste” tulekut. Aastast 1186 kuni reformatsioonini (1550) tegutses külas benediktiini nunnaklooster ja nunnade kohta on mitu legendi.

Ühe kohaselt on mäel nimega Systrastapi (Õdede kalju) kahe tuleriidal põletatud nunna hauad. Põletati nad seetõttu, et olid müünud oma hinge kuradile: üks viinud kirikust välja armulaualeiba ja olnud pealegi meestega patuses ühenduses, teine olla laimanud paavsti. Pärast reformatsiooni vabastatud neist üks süüdistustest ja tema haual õitsevat nüüd lilled.

Teises loos on juttu Systravatnist ehk Õdede järvest, kus nunnad tavatsenud supelda. Kord näinud kaks nunna järvest välja sirutunud kätt, mis hoidis kuldsõrmust. Kui siis nunnad üritasid sõrmust endale võtta, tõmmanud käsi nad vee alla ja uputanud. Eelmisel pildil näha Õdede kosel pole samuti selline nimi mitte seetõttu, et kaks juga niiviisi kõrvuti voolavad, vaid väidetavasti ikka nunnade mälestuseks.

Aga fotol on nüüdisaegne kirik või kabel Kirkjubæjarklausturis, mis ehitatud 1974 pastor Jón Steingrímssoni (1728–1791) auks. Jón pidas nimelt palveteenistust 20. juulil 1783, kui Laki oli poolteist kuud pursanud ja laavavoog aina lähenes külale. Süvenenud oli veendumus, et viimsepäeva kohus on käes ja toimuv on karistus inimeste patuelu eest. Jón palus härdalt Jumalat appi – ja ennäe imet: laava peatuski Skaftá jõe sängis. Teenistust hakati kutsuma tulemissaks (eldmessu) ja Jóni tulepreestriks. Tänapäeval arvatakse pigem, et laava ajas jõevee keema ja jahtus seetõttu selle kohas maha; mujal kestis laavavool ju veel kaua. Jóni ülestähendusi peetakse parimaks Laki purske dokumenteeringuks.

Teisel 2007. aasta fotol on põnev loodusobjekt, Kirkjugólf ehk Kirikupõrand: ikka jälle Islandile iseloomulik ning selgi reisil päris mitmes kohas näha basaltsammaste kogum, mis siin moodustab tõesti uskumatult sileda pinna, nii et vist on seda ka tõemeeli muistse kiriku põrandaks peetud.

Ehkki Kirkjubæjarklausturis on vähe elanikke, on see tänapäeval vägagi oluline asula: ainus küla Víkí ja Höfni vahel, kus on vajalikud teenindusasutused: bensiinijaam, pank, postkontor ja kaubanduskeskus; pealegi on küla hea lähtekoht mitme suurepärase vaatamisväärsuse juurde. Meie sõitsime 2007. aastal siit Landmannalaugarisse ja giid Arne viskas veel nalja: ”Kui suudate õigesti hääldades öelda, et olen teel Kirkjubæjarklausturist Landmannalaugarisse, siis on Islandi kohanimede hääldamine teil juba üsna selge!” Nali aga alles tuli: kui olime püüdlikult hääldusharjutusi teinud ja endaga üsna rahule jäänud, palusime seda öelda ka bussijuhil – ja siis selgus, et meie katsed olid olnud ikka üsna abitult saamatud...

Paar toredat esiaknavaadet veel. See koht kannab nime Foss á Síðu, Kosk Síðul. Ma ei teagi, kas seda nime kannab ka kosk, küll aga järsaku alla asuv talu. Ivi räägib meile näkk-hobusest Nýkurist, kes elavat samas mäel tiigis ning kes olevat meelitanud karjatüdruku Þóra endale selga hüppama ja ratsutama, aga uputanud siis tüdruku sukeldudes.

Guugeldatud pilte enda omaga võrreldes julgen arvata, et selle mäe nimi on Lómagnúpur. Kui see vastab tõele, siis on tegemist 764 meetri kõrguse põhiliselt palagoniidist koosneva kaljuga, millest on juttu ka Njalli saagas.

Aeg lisada järgmine kaart, allikas ikka http://www.nat.is/.

Nüüd on meie paremal käel juba teine must liivik, tohutu suur Skeiðarársandur, mille põhiosas kokku kandnud vaid 30 km pikk, aga väga halva kuulsusega ohtlik liustikujõgi Skeiðará. Jõgi algab Skeiðarárjökullilt, Vatnajökulli ühelt keelelt. Skeiðarárjökulli ja Skaftafelli mäe ning ookeani vahele on ta tekitanud 40 kilomeetri pikkuse ja 5–10 kilomeetri laiuse musta liivavälja, mida läbib lugematu arv suuremaid ja väiksemaid, aina muutuva sängiga jõgesid.

Üks suurem neist kannab nime Núpsvötn. Aastast 1974 üle jõe aitav 420 meetrit pikk sild kannab nime Súlubrú ning see pidas 1996. aasta kurikuulsas jökulhlaup’is kenasti vastu.

Hoopis halvemini läks tookordse Grimsvötni purske ajal 376 meetri pikkusel Gígjukvísli ja 176-meetrisel Skeiðará sillal. Jökulhlaup’i oli tipphetkel tulnud alla sekundis 45 000 kuupmeetrit vett, mille ujusid majasuurused jääpangad. Olen sellest katastroofist näinud helikopterilt filmitud kaadreid: hiigelsild kanti minema nagu peotäis tikke. Õnneks möödus kõik inimohvriteta. Sillarusud pandi siia mõni aasta hiljem sündinu sõnatuks tõestuseks.

Pildistame ja uurime teabetahvleilt – neid on Islandil tõesti iga olulisema vaatamisväärsuse juures ja ikka mitmes keeles – nii sildade, uputuste kui ka ...

... selle isemoodi mälestussamba tagant paistva liustiku kohta.

Kell 11.20 jõuame Skaftafellsstofa, Skaftafelli rahvuspargi külastuskeskuse juurde parklasse. Meie reisiprogramm tutvustab eeloleva paari tunni sisu niimoodi: Skaftafelli rahvuspark on osa suurest Vatnajökulli rahvuspargist. Vatnajökull on Islandi ja ühtlasi kogu Euroopa suurim liustik. Siin saavad soovijad teha mõnusa matka. Väiksemate languste ja suuremate tõusudega viib tee mööda mitmetest kärestikest ja pisematest koskedest, et jõuda lõpuks uhke Svartifossi (Must Kosk) juurde. Viimane on Islandi lõputute koskede seas eriline oma kuuekandilistest süngetest basaltsammastest koosneva tagaseina tõttu. Matkarajalt avaneb ülalt alla vaade Skaftafelljökuli liustikule.

Meie n.ö põhimarsruudi kood sel kaardil on S6: esmalt otse mööda Skaftafellheiði nõlva keskosa ehk Miðheiðit üles kuni Svartifossini, sealt risti üle Miðheiði ja veidi diagonaalis üle Idanõlva ehk Austurheiði kuni Sjónarnípani, kust kena vaade liustikukeelele (sjón tähendavatki vaadet), ja siis taas alla Skaftafellsstofa juurde, kokku 7, 4 km. Võimalikud on ka lühemad variandid; pikemateks ei jätkuks aega, sest lahkumisajaks määratakse 14.15 ja peale matka peaks selle aja sisse mahtuma ka lõunasöök. Ütlen endale: ”Eks näis!” ja otsustan osaleda, ehkki pole oma võimekuses kuigi kindel: tõus tundub olema üsna tõsine.

Umbes 11.35 hakkame astuma, esmalt mööda telklinnakutest; rahvast on väga palju.

Kui kerge või raske see minek kellelegi on, ei oska kommenteerida, mina igatahes närtsin üsna kiiresti. Kindel tõestus sellest on tõusul klõpsitud fotode üsna väike hulk...

Püüan siiski olla Mari, Erika ja Indreku sabas.

Üle ojakese, ...

... mööda kosest.

Kui võsa vahelt välja saame (ca 11.50), näeb taha vaadates lõputut Skeiðarársandurit, ...

... ees aga lumiseid-jäiseid mäetippe.

Täpselt keskpäeval hakkan nägema esimest sihtpunkti ...

... ja täheldan rõõmuga, et polegi päris viimane ülesjõudja meie seltskonnast.

20 meetri kõrguse ja tõesti väga efektsete basaltsammastega raamistatud Svartifossi (tõlkes Must kosk) juurde ma siiski laskuma ei hakka, vaid seiran teda eemalt.

Foto näitab üsna selgelt kätte, et eriti reibas ma välja ei näe... (Erika foto)

Kaalun veidi ka võimalust otse tagasi minna, aga otsustan siiski jätkata, kuna edasine tee tundub olema tublisti laugem. 12.13 oleme jälle teel.

Olgu siin siis ka veidi Vikipeediast leitud teavet Skaftafelli rahvuspargi kohta.

15. septembril 1967 asutatud rahvuspark Kirkjubæjarklausturi ehk Klausturi ja Höfni vahel oli omaette looduskaitseüksus üle 20 aasta; 7. juunil 2008 sai tast suurema Vatnajökulli rahvuspargi osa – nii nagu Skaftafellsjökull on ju lihtsalt suure Vatnajökulli liustiku üks keel.

Ühinemise eel oli ta oma 4807 ruutkilomeetriga Islandi pindalalt teine rahvuspark. Siinne maastik on üsna sarnane Alpide mõne piirkonnaga, aga tekkinud tuhandete aastate jooksul tule (Öræfajökulli pursked) ja vee koosmõjus (liustikud Skeiðarájökull ja Skaftafellsjökull ning jõed Skeiðará, Morsá ja Skaftafellsá). Vanimad Skaftafelli kaljud on viie miljoni aasta vanused. Jääkilbialused vulkaanipursked põhjustavad jökulhlaup’e, mis paisutavad tohutul määral Skeiðarát ning on tekitanud liustiku ja ookeani vahele hiiglasliku jäätmaa, Skeiðarársanduri. Viimane hiiglaslik jökulhlaup oligi mitu korda mainitud 1996. aasta oma. Just Skeiðarársandur oli raskeim pähkel ümber saare käiva ringtee projekteerijatele ja ehitajatele. Ring sulgus alles 1974. aastal, kui ehitati sild üle Skeiðará. Praegu on vett selle pika silla all üsna napilt, sest Skeiðará muutis 2009. aastal voolusängi: pöördus rööbiti liustikuservaga hoopis läände ja toob oma vee Gígjukvísli jõkke.

Skaftafell on kõrge Öræfajökulli varjus tuntud Lõuna-Islandile mitteomaselt päikesepaisteliste suvepäevade ja üldse leebe ilma poolest. Siin on Islandi jaoks haruldast looduslikku kasemetsa (Bæjarstaðarskógur), loodushuvilist rõõmustavad ka lindude mitmekesisus ja polaarrebased. Islandi kohta liigirohke on ka Skaftafelli putukafauna.

Keskajal oli piirkonnas mitu suurt talu, just Skaftafellis sai kokku kohalik parlament (þing). Lambakasvatusest saadud tulusid aitasid suurendada hülgejaht ja linnumunade korjamine; rannale paisatud laevadelt sai mitmesuguseid materjale, millest lähtus mõnegi Skaftafelli talumehe käsitöömeistri kuulsus. Paraku pühkis katastroofiline Öræfajökulli 1362. aasta purse kogu kogukonna minema ja piirkond sai nime Öræfi (metsik või tühermaa).

Skaftafell talu ja mõni teinegi majapidamine taastati ajapikku, aga siis algas ka väike jääaeg, mis muutis raskeks talupidamisega elatist teenida. Pealegi ujutasid Islandi üldse aktiivseima vulkaani Grímsvötni sagedastest pursetest alguse saanud jökulhlaup’id üle heinamaad ning katsid nad tuha ja liivaga. Aastast 1988 alates Skaftafellis traditsioonilist talu enam ei peeta. 1946. aastal maha jäetud talukoht nimega Sel on nüüd rahvusmuuseumi filiaal. Paar siiani alles jäänud talu elatavad ennast esmajoones turistide teenindamisega. Lambapidamise lõpp on piirkonnas kaasa toonud suuri muutusi taimestikus.

Pärast Svartifossi on minek tõesti hoopis lahedam kui algustõus ja nii märkan isegi raja kõrval kasvavaid taimi.

Oskaks neid kõiki vaid nimepidi tunda!

Leidub ka seeni.

Nõlvast alla, kobeda silla kaudu üle jõe ...

... ja jälle nõlvast üles.

Astumine on tehtud ikka väga mugavaks.

Ohoo, kellukad!

Sellelgi teel on mõni koseke.

Arktiline põdrakanep on kodusest hoopis tillem, aga ikka tuttavate õitega.

Veel natuke minna, vaade on taas avar.

Lausa kellukaväli.

Viimane tõusulõik ...

... ja kell 12.50 oleme radade ristil: tagasi Skaftafellsstofani on kolm kilomeetrit.

Enne tuleb muidugi liustikukeel üle vaadata ...

... ja rohkesti fotosid klõpsutada. Mõni meist mängib isegi mõttega liustikule laskuda, aga selleks pole tegelikult aega.

Giid Ivi ...

... ning rõõmsad matkajad: koos Mari ja Indrekuga (Erika foto).

Ja siis allateele.

Alul on vaated avarad, ...

... suurem osa rajast kulgeb aga tiheda võpsiku varjus.

On natuke kividel ukerdamist ...

... ja ojakeste ületusi, ...

... ent peagi hakkab Skaftafellsstofa koos parkla ja meie bussiga paistma.

Külastuskeskuse juurde jõudes tundub, et aega on veel küllalt, aga supisaba osutub täna väga pikaks ja supp ise parajaks liruks: lihtsalt puljong üksikute ujuvate aedviljatükikestega. Noh, kaks tükki võiga leiba käib hinna sisse ja õllekese ostan juurde: mäelkäiguga oli vedelikukadu päris suur.

Bussi juurde jõuame kokkulepitust hiljem, aga kaugeltki mitte viimastena. Teele saame 14.15 asemel 14.30 ja Ivi muutub veidi murelikuks, sest kell 15.30 peame olema Jökulsárlónil.