Islandile tahan ma ikka, XVII: Aeg naasta koju

Viimasel Islandi-ööl vastu 20. augustit kuigi kosutavat und ei ole: voodi on küll kõrge ja vägev, aga iga pööramise peale kiunatab haleda häälega. Ja kell 4 mängib juba mobla äratusviis.

Hommikusöök, nagu eelmises postituse lõpus juba vihjasin, on korralik; söögiruumis valitseb paras tunglemine, sest varahommikul läheb Keflavíkist teele hulk lennumasinaid.

Kell viiesest taevast paistab pigem veel öö , ...

... kui 5.30 aga bussiga lennujaama poole liigume, hakkab päike taevast rõõmsamaks värvima.

Mulle jääbki saladuseks, kui kaugel on meie öömaja Keflavíki keskusest ehk ajaloolisest Keflavíkist: ega me teda näe küll. Aga inglise kaupmehed kinnitanud siin kanda juba 16. sajandil; hiljem arenes koht kalurikülana. Linnaõigused sai asula siiski alles 1949. aastal ja 1951–2006 oli teadagi USA õhujõudude baas, mille vastu alailma protestiti, tõsi, aja jooksul järjest loiumalt. On kirjutatud, et baas oli üks tegureid, mis süvendas islandlaste segaverelisust...

Nimi Keflavík on tõlgitav kui Ajupuidulaht ja väidetavasti pärinevat see juba Ingólfur Arnarson aegadest, kui mehe orjad ei suutnud majaehituseks muud puitmaterjali leida kui ainult ajupuitu.

Sõita pole palju, enne kella 6 oleme juba Leifur Eiríkssoni lennujaamas (foto võrgulehelt http://www.husavikguesthouse.is/)...

... ja siis saan ka päikse pildile.

Esimene asi on ennast iseteeninduses lennule registreerida (automaadid on sel fotol paremas servas). Ma ei tea, kas peaksin selle üle piinlikust tundma, aga ma teen seda esimest korda elus. Seepärast olen üksjagu närviline ja magan maha võimaluse kohta valida. Sellel, nagu mõneti hiljem selgub, on suhteliselt ebameeldivad tagajärjed...

Praegu lähen korraks veel välja, et püüda pildile lennujaama kaunistavad skulptuurid.

Foto Magnús Tómassoni „Reaktiivlennuki pesast“ (Þotuhreiðrið) oli mul ka esimeses selle sarja postituses, ...

 

… nüüd võtan üles ka 24 meetrit kõrge klaasist ja terasest Regnbogi ehk „Vikerkaare“. 1991. aastal püstitatud töö autor on Islandi naiskunstnik Rúrí (vt. www.ruri.is)

Kunsti on ka lennujaamas sees, näiteks lennujaamale nime andnud Leifur Eiríkssoni bareljeef. Selle avas lennujaama sisseõnnistamise päeval 14. aprillil 1987 toonane riigi president Vigdís Finnbogadóttir ja see sai valatud Reykjavíkis Hallgrímskirkja ees seisva kuju eeskujul. Meenutame (vt Islandi-postitust number 2!), et väidetava Ameerika avastaja kuju kinkisid ameeriklased Islandile siinse parlamendi asutamise 1000. aastapäeva puhul.

Portaalist https://www.extremeiceland.is leian natuke üllatava teabekillu: Keflaviki lennujaam oli aastal 2009 valitud Euroopa parimaks lennujaamaks ja 2011 Euroopa parimaks väikelennujaamaks. 2013. aastal oli langetud küll „ainult“ neljandaks Moskva Šeremetjevo, Malta ja Edinburgh'  järel; ühe „allakäigu“ põhjusena mainitakse liiga karme turvanõudeid: toona nõutud näiteks kõigilt reisijatelt, lapsed ja vanurid kaasa arvatud, et nad võtaksid turvakontrollis kingad jalast... Nüüd on olukord jälle leebem. 6.30 paiku lähemegi turvakontrollist läbi, tuulutame poes veidi viimaseid islandi kroone...

...  ja siirdume ootesaali. See on piisavalt avar ja mugav küll. Siingi on kunsti, mille autor jälle naissoost: Steinunn Þórarinsdóttir (www.steinunnth.com). Neli samas vormis valatud, 120-sentimeetristele basaltsammastele tõstetud elusuurust alumiiniumist inimfiguuri kannavad nime „Suunad”, sümboliseerides asjaolu, et Keflavikist väljuvad lennukid igasse ilmakaarde.

Ja pange tähele: pildi vasakus servas on poolenisti näha järjekordse Eymundssoni raamatukaupluse silt (vt meeldetuletuseks 12. postitust!)

Mis aga sugugi avar ja mugav ei ole, see on eelmise foto tagumises servas avanev lennuväravate koridor: pikk kitsas soolikas, kus on tühiselt vähe istumisvõimalusi. Saame ebamugavust päris priskelt maitsta, sest ehkki pardale mineku ajana on kirjas 7.05 ja lendu peaksime minema 7.35, kutsutakse meid lennukisse alles pärast 7.30 ja õhku saame veidi pärast kell 8.

Seekordse õhulaeva nimi on „Grábrók“ – küllap siis selle kraatri järgi, millest eile mööda sõitsime (vt. eelmisest postitusest!). Ja kohaga olen seekord kapitaalselt alt läinud: vähe sellest, et see istmepaar on aknata kohas, üle vahekäigu on kemps kogu oma rahva- ja aroomirohkusega. Selles paigas tuleb mööda saata ligi kolm tundi.

12.50 Rootsi aja järgi maandume Stockholmis, pagasiga läheb aega, sõitu saame Arlandalt 13.25 ning linnas kulgeme rohke liikluse tõttu väga aeglaselt, nii et Frihamnenisse jõuame alles 14.20. See sunnib revideerima plaane minna linna pojaga kohtuma: palume hoopis Reinul endal sadamasse tulla. Tema liigub jalgrattaga ja see on sel kellajal tublisti kiirem liikumisvõimalus kui ühistransport. Talle saame siis esimesi reisimuljeid jagada.

16.40 paiku läheme laeval, seekord Victoriale.

Skääride vahel ei saa kuidagi olla pildistamata; olgu siis siingi üks luigeline foto.

Muidu tüütuvõitu sõidul on ka suur ja tore üllatus: selgub, et kajutikaaslane Kuno on sel laeval läbi ja lõhki oma poiss ja teeb meile väikese tutvustuskäigu.

Iseäralik meelelahutus on ka hommikul: laeval toimub mingi „Sinise helikopteri“ õppus, mida üsna lähedalt vaatama satume.

Eestimaa esimesed muljed on uduse- ja pilvisevõitu, ...

... aga korraks välgatab siingi tükk vikerkaart. Pärast 10 oleme maal ja kell 11 Tartu bussil. See reis on sõidetud.

Reisipäeviku kirjutamine võttis üüratult aega: reisi lõpust on juba üle poole aasta möödas. Lihtsalt palgatöö kõrvalt polnud lihtne rohkem aega leida, mõne minuti kaupa sellist juttu ei kirjuta. Pealegi läks täienduste uurimine-otsimine kohati väga põnevaks ja tihti uppusin rohkesse materjali üsna ära. Aga see andis hea võimaluse muljed veel kord üle kogeda.

Oli väga vahva reis. Programm oli tihe ja huvitav, nii lühikese ajaga poleks rohkemat kuidagi jõudnud, sest Island on siiski päris suur, ääretult mitmekesiste huviväärsustega maa. Giid Ivi oli suurepärane mitte ainult sellise programmi kokkupanijana, vaid ka teejuhi ja jutuvestjana. Ja muidugi oleme seekord palju tänu võlgu Ilmavanale: nii hea pole ilm ühelgi mu varasemal Islandi-reisil olnud; vaid paaril korral saime vihma ja seegi polnud pidev padukas. Nii et kõik kokku 5+!

Panin päevikut kirjutades sisse pilte ka kohtadest, kus me seekord ei käinud. Lisan siia lõppu mõned varasematest käikudest eriti meelde jäänud paigad veel, esmalt aga esimeses postituses juba kasutatud vaatamisväärsuste kaardi (portaalist http://focus2move.com/), kust enamiku neist kohtadest ka üles leiab.

 

Päris mitu korda on jutust läbi käinud Askja kaldeera, kus käisime 2007. aastal. See asub suurest Vatnajökulli liustikust veidi põhja pool. Pole küll sugugi kindel, kui palju praegune Askja sarnaneb siia pandud fotodega, sest mullu suvel oli seal kuuldavasti suuremat sorti maalihe. Oma mõistusega arvan, et see võis olla tingitud algavast Bárðarbunga purskest.

Askja on tõlkes karp või sahtel, aga geoloogide keeles tähistabki ka üldnimena kaldeerat. Seda nime kannab siin 1,5 kilomeetrini kõrguvate Dyngjufjölli mägede vahel tegelikult lausa mitme, eri aegade pursetes tekkinud kaldeera kompleks. Paik on asustatud punktidest kaugel ja sinna pääseb parimal juhul ainult juuni lõpust oktoobri alguseni mööda päris karme teid.

Maailm sai sellest vulkaanist teada 29. märtsil 1875. aastal alanud üüratu purske läbi. See tekitas tohutu tuhasaju eriti Idafjordides, tappis rohkesti kariloomi ja andis hoogu inimeste väljarändele Islandilt. Tefra jõudis toona ka Norrasse ja Rootsi. Hiljem on Kagu-Rootsist, Põhja-Iirimaalt ja Põhja-Norrast leitud tefrat, mis arvatakse pärinevat Askja 11 000 aastat tagasi aset leidnud purskest.

Viimati purskas Askja 1961. aastal, aga on endast hiljemgi mitmel moel vulkanoloogidele märku andnud.

Dreki mägionnide ja laagripaiga juurest viib tee ülesmäge kuni parklani, ...

... sealt on umbes 2,5 km matka kaldeera huvitavama osa – järvedeni.

Järved on väga eri nägu. Tagaplaanil laiub suur, 12-ruutkilomeetrise pinnaga Öskjuvatn, mis paikneb kaldeera põhiosast 50 meetrit madalam 1875. aasta purske ajal tekkinud väiksemas kaldeeras. Järve on sügavuselt Islandi teine – kuni 220 m. Alul oli järve vesi olnud soe, nüüd aga tavaliselt suurema osa aastast jääga kaetud. Ent 2012. aasta varakevadel jää sulas: selge märk maapõue aktiivsusest.

1907.aastal läksid jäljetult kaduma Öskjuvatnit uurinud sakslased Walter von Knebel and Max Rudloff. Mullu suvel, 21. juulil aset leidnud maalihe oli järvel tekitanud 50 meetri kõrguse tõusulaine ja see on uuesti ellu äratanud vanad arutlused, kas mitte just selline laine ei võinud uputada ka väikese paadiga järvel olnud saksa teadlased.

Esiplaanil sügavas augus asuva Víti ehk Põrgu piimjat karva vesi on aga soe, ...

... nii et kes viitsib järsust savisest ja libedast kaldast alla (ja pärast muidugi taas üles) ukerdada, ...

... saab mõnusa supluselamuse.

Korduvalt olen maininud ka Askjast mitte väga kaugel asuvat Bárðarbungat, mis aktiviseerus just meie reisi ajal. Olen purske arengul püsivalt silma peal hoidnud. esialgu arutati kolme võimalikku stsenaariumi: esiteks, et purse hääbub, teiseks, et toimub samasugune läbi liustiku prahvakas keskkraatrist nagu kurikuulsaks saanud, ehkki üsna väikese jõuga, ent vägevalt õhusõidutaevast tolmutanud Eyjafjalljökulli purse 2010. aasta kevadel, või siis kolmanda variandina – et toimub lõhepurse. Realiseerus just see kolmas võimalus, pealegi mitte liustiku all, vaid selle serva taga. Nii et midagi hullu seekord ei juhtunud, polnud ka erilist üleujutust. Purse jätkub ka nende ridade kirjutamise ajal, aga varasemast tublisti väiksema jõuga. Holuhrauni laavamaale tekkinud uus 85-ruutkilomeetrine laavaväli pole enam suurenenud, aga pakseneb. Jaanuari lõpus rehkendati väljapursanud laava kogumahuks 1,4 km³, Bárðarbunga enda kaldeera oli selle ajaga 61 meetrit madalamale langenud ja kaotanud ligikaudu 1,7–1,8 km³. Foto on Holuhraunil tehtud 4. septembril (foto: Peter Hartree / Wikimedia).

Lisan siia ka kaks foto nendest maastikest, …

… läbi mille me Askja juurde sõitsime. Tagaplaanil on meie tubli buss.

Veidi maad on sihile jõudmist peatusime nende tühermaade tõelises oaasis, Herðubreiðarlindiris.

Siin on kämping ja matkamaja, kus sees ka soe vesi. Maja tagant paistab Islandi rahvusmäeks valitud Herðubreið, viimase jääaja jääkilbi all moodustunud 1682 meetri kõrgune kübarakujuline mägi. Kahjuks oli mäe ülemine osa sel päeval pilve sees – ja enamasti olevatki.

Kui olime kaldeerast jälle Drekisse tagasi jõudnud, tegime lühikese, aga põneva kanjonimatka kuristikus nimega Drekagil ehk Draakonikanjon.

Tagasiteel sõitsime sellist silda mööda …

… üle üsna ähvardava vooluga liustikujõe; mõnestki väiksemast vooluveekogust sõitis meie neljarattaveoga ja kõrge raamiga buss lihtsalt läbi.

 

Veel üks näide Askjalt põhja poole viivast teest.

Siin on aga lõik Kirkjubæjarklausturist Landmannalaugarisse viivast teest. Kaheksandas Islandi-postituses kirjutasin, kuidas me seda hääldada püüdsime.

Paar järgmist fotot on teekonnast …

… Landmannalaugarist läänekaarde, Hekla poole.

Sellisest ojast läbi sõita polnud meie bussile mingi probleem.

Saabuvas hämarikus saime eemalt pildistada ka Heklat, üht kuulsaimat ja aktiivseimat Islandi vulkaani. 1491 meetrit kõrge keskvulkaan ja sellega seotud umbes 40 kilomeetri pikkune vulkaaniseljandik on alates 874. aastast pursanud üle kahekümne korra ja juba keskajal teeninud tiitli Põrguvärav. Terve kümnendik tuhande aasta jooksul Islandil tekkinud tefrast ehk 5 km³ pärineb just Heklast; Hekla sama perioodi „laavatoodang“ on olnud 8 km³.

Meelde jäänud elamuse saime 2007. aastal ka maa-aluses Laxá hüdroelektri-

jaamas Põhja-Islandil Mývatni piirkonnas. Juba mõte veejõujaama minna oli üllatav, aga Islandil olevatki selline komme, et turismihooajal on mõni jaam ekskursioonidele avatud. Giidideks palgatakse tudengid või vanemate klasside õpilased ning teenus on kõrgel tasemel. Vähe sellest, et Laxá jaamas pakuti tasuta sooje jooke ja hulgaliselt trükiseid – igaüks võis kaasa võtta ka sobivas suuruses suveniir-T-särgi.

Seegi polnud kõik: jaama ruumidesse oli välja pandud kunstinäitus!

Nüüd hüppame üle terve Islandi saare lõunaserva, täpsemalt edelanurka. Kaardil on suures kirjas nimede Blue Lagoon ja Selfoss vahel kaks väiksemalt esile tõstetud vaatamisväärsust: Kleifarvatn ja Krýsuvík. Neid käisime vaatamas nii 2000. kui ka 2007. aasta reisi ajal.

Kleifarvatn on Reykjanesi poolsaare suurim, umbes 8-ruutkilomeetrine järv. See ala on teadagi tektooniliselt aktiivne, otse Euraasia ja Ameerika laamade piirialal, ja järvegagi võib ühtteist juhtuda. Näiteks 2000. aasta maavärina järel kadus lausa viiendik veepeeglit. Avanenud lõhed aga täitusid tasapisi ning 2008. aastaks oli jälle endine suurus taastunud.

Veel põnevam on naabruses asuv Krýsuvíki geotermaalala, mõnes suhtes sarnane, ehkki tublisti väiksem kui 11. osas kirjeldatud Námafjall: ikka fumaroolid, sulfataarid ja mudapotid. 2000. aasta reisist jäi see meelde eriliselt mudasena: õhtul oli külalistemajas tükk tegemist, et tossud jälle puhtaks saada. Just selle tõttu võtsin 2007. aasta reisile kummikud kaasa – aga vahepeal oli ala täiendatud korralike laudteedega ja kummisaapad osutusid täiesti ülearuseks ballastiks. Teine esimese käigu elamus oli põlenud kiosk, kus enne oli müüdud kohapeal küpsetatud laavaleiba: maasoojus oli ühel hetkel nii suureks läinud, et süütas ka majakese.

Mis on Krýsuvíkis aga Námafjallist hoopis uhkem, on maapinna värvikirevus: sellist erksat punast ...

... ja sinist Námafjallis ei näe.

Kui minult küsitaks, mis on Islandil nähtust minu lemmikkoht, siis kindlasti saaks kõrge – kui mitte lausa esimese – koha Heimaey ehk Kodusaar – lõunaranniku lähedal asuva Vestmannaeyjari ehk Vestmanna saarestiku peasaar (saare kaart on võetud portaalist http://icelandsuperjeeps.com/). Sealgi olen käinud kaks korda, nii 2000. kui ka 2007. aastal: hommikul Reykjavíkist lennukiga sinna, õhtul tagasi. Saare lennujaama radasid märgib kaardi keskosas valge rist. Need on nii lühikesed, et lennuki pidurdus jättis tõeliselt meeleheitliku mulje.

Kaardil roosaks värvitud ala on 1973. aasta jaanuaris alanud purskel tekkinud maa, mille keskel koonus nimega Eldfell ehk Tulemägi. Purse leidis aset üle 5000 elanikuga linna servas, ometi suudeti rahvas evakueerida ja päris palju ka materiaalseid väärtusi päästa, kariloomadest rääkimata. Läheks pikaks hakata seda lugu siin ümber jutustama, vaadata võib minu Eesti Looduses 2002. aasta mais ilmunud artiklist (http://www.eestiloodus.ee/artikkel27_5.html; paraku tikuvad vähemalt minu arvutis küll spetsiifiliste islandi tähtede asemel selles artiklis tulema suvalised „jätid“). Olen seda saare- ja vulkaanilugu ka päris mitmel esinemisel tutvustanud.

2007. aastal ookeanilt klõpsatud fotolt on näha haljastuspiir: taimestikuga püütakse pinnast kinnistada.

Koonuse varjus seisab suur rist: meenutamaks päeva, kui maapõu juuli alguses lõpuks taltus. Tagaplaanil paistavad Lõuna-Islandi liustikud.

Heimaey põhjarannikul kõrguvad vägevad püstloodis kaljud, ...

... mille jalamil on hea koha leidnud golfiväljak, ühtlasi ka saarlaste piduplats. Tänu samadele kaljudele on Heimaey sadam üks Islandi kõige paremini tuulte eest varjatud laevakodusid.

Linna keskel on tore haljasala või park nimega Stakkagerðistún.

Vaade linnale Eldfellilt. Suur osa linnast, ka pildi keskel näha kalmistu oli pärast purset paari meetri paksuse tuhakihi all, mida käisid minema vedamas inimesed kogu Islandilt ja kaugemaltki. Kalmistu taga on linna kirik.

Mõlema saarereisi ajal saime käia nii bussiretkel saare lõunaossa kui ka paadituuril ümber saare sellise väikse pähklikoorega.

Peale Heimaey ...

... sai siis näha ka teisi, väiksemaid Vestmannaeyjari saarekesi. Selle foto keskel on neist kuulsaim: 1963.–65. aasta veealuses vulkaanipurskes tekkinud Surtsey. See on nüüd omamoodi looduslik teaduslabor, kuhu tavainimesel asja pole: teadlased jälgivad, kuidas elustik sellist noort maad segamatult koloniseerib.

Heimaey põhjakülje kõrged kaljud on linnulaatade päralt.

Peale sel fotol põhiliselt näha kaljukajakate pesitsevad karniisidel ka tirgud ja algid, ...

... kaljude rohelistel mätasmütsidel aga lunnid. Mis seal pattu salata: oma 2000. aasta reisi ajal sain suitsulunni ühes saare kohvikus ka maitsta.

Mõlema paadireisi lõppvaatus oli muusikaline: laevuke tüüris avarasse koopasse, kapten tuli ahtrisse, võttis saksofoni ja demonstreeris ühtaegu nii oma pillimänguosavust kui ka loodusliku kontsertsaali suurepärast akustikat.

Ja päris lõpuks tunnistan üles, mis mind kohe kindlasti veel kord Islandile meelitaks: kui keegi korraldaks mulle jõu- ja rahakotikohase reisi Islandi loodenurka ehk Läänefjordidesse. Seda kanti iseloomustavad kõrged järsud rannakaljud, kitsad käänulised teed ning ahtale rannaribale klammerdunud asulad. Paar Vikipeediast võetud pildinäidet:

... Þingeyri (foto: AgainErick / Wikimedia), ...

 ... Suðureyri (foto: Brad Weber / Wikimedia) ...

... Ísafjörður (foto: Aron ingi / Wikimedia).